Olen ma Rymonile kunagi viga teinud? Kui välja arvata kägistamine. Ja hüperruumihüpped. Igaljuhul ta kardab mind ikka veel. Näib, et selline suhtumine ülemustesse on sapiensite seas normaalne. Täiesti mõistetav, arvestades, kes tema endine kapten oli. Rangelt öeldes on Rymon tsiviilisik – tal pole militaarranki, ega -väljaõpet, ometi on see mees alandlikum kui nii mõnedki kapralid keda ma omal ajal tundsin. Eeskujulik sõdurikandidaat või üledoos lahjendamata pugemist? Kuid mees on oma alal arukas, seda peab tunnistama. Mis loeb peale kuuleka andekuse? Pime käsu täitmine on ainus, mida talle ette heita. Ma usun ennast vajavat liitlasi, mitte alluvaid.
Olles Marat lähedalt näinud soovib osa minust, et Rymon ei elaks pikka ja õnneliku elu – nii saaksin selle rüvetise siit maailmast varakult kustutada kuni mu jõud temast veel üle käib. Mara on oma liigikaaslaste suhtes ohtlikult empaatiliseks muutunud. Oleks viga teda kauemaks nende ligidusse jätta, või ta reedab meid. See tüdruk on relv, nagu tuumapomm mis valedes tingimustes lekkima hakkab ja siis plahvatab. Kui ma saaksin Mara küüniste ehituse teada oleks see läbimurre turvise- ja kosmosereisi teaduses. Kuid teda ei saa nii kaua siin hoida. Märge endale: Mara surma korral nõuda küünistest proovi võtmist.
04.12. Ma olen tapnud kogu oma keha mikrofloora ja miski mis pole minu organismi otsene osa, ei tule läbi hequrade seinte ega konverteeru energiaks. Tekkib huvitav küsimus – miks energialiinidele astudes minust seinale poolseedunud toidust plekk maha ei jää?
15.10. Käiku jõudmine peaks seekord kerge olema – kiirelt sisse, kiirelt välja. Mõtlesin, et au naturale planeedile laskumine säästaks kogu riietumisega kaasnevast frustratsioonist. Aga liiv läheks…noh. Kohtadesse. Jah, liiv...see pole hea mõte. Ning kameeleonkangata ei jõua ma kaugele.
17.16. Infoallikas tõstatas võimaluse, et hüpperruumihüpped toimuvad läbi aeoni. Kui mõtlema hakata, siis ma ei tea, kui palju aega nende hüpete ajal laevast väljaspool möödus. Leida moodus enda potentsiaalse energia kindlaks määramiseks. Leida moodus võrrelda seda tavalisse hequrasse kätketud energiaga. Kombata oma keha piire. Uurida kaardistatud sektorisse naastes planeetide asetuse järgi kas me oleme nende hetkeliste hüperkiirenduste ajal päevi, kuid, aastaid kaotanud.
18.00 Mõlemad magavad. Ma olen laeva peal üksi. Peaksin oma meeskonda vähem enesestmõistetavalt võtma. Nad said ometi minu tujude tõttu peaaegu surma. Heh. Kas ma kutsusin neid just ,,oma meeskonnaks’’? *imestunud*
Paljastunud sündmuste valguses tundub mu eilne sissekanne naiivne...ja irooniline. Ma kutsusin jumalat appi ja mulle vastati. Seejärel lükkasin pakkumise tagasi. Niisiis, sina, Pimedus, kui sa mind kuuled, jäta jahtimine.. Sa tekitasid minus hetkeks lootust, kuid see on kõik. Ma...ma tean, et sul pole midagi pakkuda. *tuhmilt*
And now, for something completely different: Clio pühapäeva töö.
Not as epic as expected but it started out as something else entirely.
