Taustast enne lugemist

Antud blogis esinev tekst on inspireeritud rollimängust.

Kes: Kapten Alaya Engel
Kus: Mööda Linnuteed.
Millal: 67101 67871 67872 Peale Maad
Kellega: Sapiensist biokeemik Rymon Mesonesi ja tema inimkatseid üle elanud noorema õe Maraga. Üksi
Miks: Leidmaks vana hequrade tulnuktsivilisatsiooni ja saamaks vastuseid elu, aja ja olemuse küsimustele.

Füüsikud ja loogikahullud on teretulnud kuni nad liiga valjult pead vastu seina ei tao.

Wednesday, December 15, 2010

24.12.67.101AE

07.33. Rymoni vaimse seisundi kohta puudub üheselt mõistetav teave. Ta tundis huvi ümbritseva ja endaga toimunu suhtes, kuid tabasin põgusalt koos veedetud aja jooksul tõsiseid kahjustusi meele-elundites, koordinatsioonivõimes ja kohatise neelamisrefleksi puudulikkuse. Ta väsis kiirelt ja kaotas vähem kui kümne minuti jooksul uuesti teadvuse. Jätsin Rymoni Atali valve alla magama. Minu ainsaks hirmuks on, et mehe segamini löödud ajutegevus mingil moel tema immuunsüsteemi - valgeliblede toodangut, pärsib ja teda shagaliviirusele vastuvõtlikumaks teeb...siis kui see asi tema voodi kõrval valves seisab. Kas mees ei teavita endale, et iga Maraga veedetud hetk on tulega mängimine?
Mara naases tagasi oma kookonisse. Käisin seal. Ruum lõhnab nagu shagalipesa. Kookon tundub olevat tehtud vastupidavast nahast ja limast, mahult suurem kui maabumiskapslid. Mara lahkus oma venna juurest väga ootamatult, mis paneb mind imestama. Järsk mediteerimisvajadus? Kasvuvalud? Mul on tekkimas teatud...kahtlused...seoses selle kookoni tegeliku sisuga.

8.15. Kui tagasi mõelda pole Rymon Mara ärkamisest alates rõõmsamaks muutunud. Muidugi, ta pole praegu, hm, parima tervise juures, aga meenutades viimast kahte kuud ei mäleta ma meest naeratamas.
Inimene on vaimselt paindlik olevus. Me olime Maa-aegse elustiku valitsejad, ellujääjad, tänu oma kohanemisvõimele. Isegi praegu...pole inimene välja surnud, vaid aeglaselt muundunud, edasi arenenud. Kuid see kohanemisvõime...viib olukorrani, kus iga elumuutev sündmus osutub kogejale oodatust vähem mõju avaldavaks. Nii nagu sõdur ei pruugi oma divisjonist ainsa ellujääjana väljumisel psühholoogiliselt puruneda ja läheb viimaks eluga edasi, nii ei pruugi ka isik, kelle elutöö või -unistus on täitunud, leida sellest õnne ja nii suundub taoline isik uusi eesmärke vallutama. Iga kogemus tuimendab meelt ja omab oodatust vähemat mõju, keha naaseb ekstreemsetest rõõmu- ja kurbuseväljadelt tagasi neutraalse meeleseisundini.
Lähtudes sellest loogikast, kas sapiensid, kes on inimestest veelgi kohanemisvõimelisemad, on lisaks leinale suutmatud tundma ka õnne? Suutmatud hoidma ennast tundeäärmustes kauem kui paar minutit korraga...