Ma nägin täna öösel und...et laeval polnud külmune tehnoloogiat ja Engel suundus hequrade juurde teadmisega, et ta veedab kogu selle retke teadvusel viibides. Aastad, sajandid avakosmoses. Ja nii kui mina, ja Engel, olime selle otsuse vastu võtnud andis Screamer kõige emotsionaalsema kirjelduse selle reisi käekäigust. Tuhmilt, sõnaahtralt, aga atmosfääri tabavalt, nagu ta seda alati teeb. Ma ei mäleta, mida ta ütles, aga minujaoks oli südantlõhestav näha, mida üksindus Engeliga tegi. Ta oli hequrade juurde jõudmise ajaks mõistuse kaotanud, vaevu parem zombist, kelle jaoks nii tema retke algus kui ka mõte olid ununenud. Ei, see oli midagi enamat, ta oli täielikult hävinenud. Ma ei oska seda sõnades kirjeldada, aga see unenägu muutis mu korraga kurvaks ja vihaseks. See meelepilt tekitas tugevaid emotsioone ja ma tõesti soovisin teda aidata.
See oli sõnadega kirjeldamatu. Haletsust tekitav. See meeleheide ja hullumeelsus mis enne reisi lõppu tema pilgust paistis.
Mul on halb olla...
Ma igatsen Engelit. Ja Screamerit. Ma ei teagi kumba rohkem. Ma tahan teada, mis edasi saab, tõesti tahan...
EDIT 21.03.2012: Sest ma ei taha uut postitust teha.
Kui Screamer mäletab meie väikest vestlust seoses sõdurite signaalkeelega ja kuidas me seda Birgiti tegelase ja nende valiri sõduritega suhtlemiseks kasutasime:
